Kunstmuru ajalugu
Kunstmuru pälvis laialdasemat tähelepanu 1960ndatel, kui seda kasutati vastvalminud Astrodome’i staadionil.
Toote valmistajaks oli rahvusvaheline ettevõte Monsanto ning murule pandi nimeks Astro Turf – 20. sajandi teises pooles läks see termin kõnekeeles käibele ning tähistab igat liiki kunstmuru. Astro Turf on tänaseni registreeritud kaubamärk, kuid selle omanikuks ei ole enam Monsanto. 1960ndatest pärinevad esimese põlvkonna kunstmurusüsteemid (st lühikesekiulised mättad ilma täitematerjalita) on asendunud teise ja kolmanda põlvkonna süsteemidega. Teise põlvkonna süsteemide puhul võeti kasutusele liivast täitematerjalid ning kolmanda põlvkonna süsteemid, mida praegusel ajal enim kasutatakse, täienesid liiva ja ümbertöödeldud kummi segust täitematerjalidega.
Tehismuru arengud
21. sajandi hakul arendati välja uued spordiväljakute katted, milles kasutati liivast ja/või kummist täitematerjali.
Rahvusvaheline jalgpalliliit (FIFA) vormistas oma kunstmurude kvaliteedi kontspetsiooni 2001. aastal. Euroopa jalgpalliliit (UEFA) teatas, et alates 2005/06. aasta hooajast võib nende korraldatavate võistluste mänge pidada heakskiidetud kunstmurudel.
Vaatamata juhtivate organite seisukohtadele jätkub jalgpalliringkondades tehismuru kritiseerimine, eriti teravalt tehti seda FieldTurf katte osas, mida kasutati Toronto FC jalgpallistaadionil BMO Fields (vahetati muru vastu välja 2010. a) ning New York Red Bullsi endisel koduväljakul Giants Stadium. Endistel ja praegustel mängijatel jätkub kunstkatte suhtes ohtralt kriitikat, eelkõige on nad mures tunduvalt suurema vigastuste ohu pärast.
2008. aasta Euroopa meistrivõistluste valikmäng Inglismaa ja Venemaa vahel peeti 17. oktoobril 2007 Moskva Lužniki staadionil tehismurukattel, mis paigaldati eelkõige halbade ilmastikutingimuste trotsimiseks. See oli üks esimesi rahvusvahelise kõlapinnaga mänge, mis peeti nii FIFA kui ka UEFA poolt heakskiidetud kunstkattel. Ent UEFA nõudis, et 2008. aasta Euroopa meistrivõistluste finaalmäng, mis pidi toimuma samal staadionil, tuleb pidada looduslikul murul, seetõttu paigaldati enne finaalmängu staadionile ajutine looduslik murukate. UEFA rõhutas, et kunstmuru tuleks kasutada vaid juhtudel, kui ilmastikutingimused seda nõuavad. Ettevõte Desso on välja töötanud nn hübriidmuru, mis sisaldab nii looduslikku muru kui ka kunstmuru elemente.
2009. aasta juunis, pärast Costa Rica staadionil Estadio Ricardo Saprissa peetud mängu, saatis USA rahvuskoondise juht Bob Bradley FIFA suunas teele kriitikanoole, leides, et FIFA peaks haarama ohjad ning kunstmurukatted keelustama.
FIFA töötas välja kahe tärni süsteemi kunstmurudele, mida on mitmeid kordi kvaliteedi ja vastupidavuse suhtes testitud. Heakskiidetud kahe tärni kunstmuruväljakutel on lubatud pidada FIFA lõppvooru mänge ning UEFA Euroopa Liiga ja Meistrite Liiga mänge. Täna on maailmas 130 FIFA kahe tärni sertifikaadi saanud kunstmuruväljakut.
2009. aastal algatas FIFA heakskiidetud tootjate programmi, et parandada kunstmuruväljakute kvaliteeti igal toote elutsükli etapil (tootmine, paigaldamine ja hooldus). FIFA on praeguseks valinud välja viis tootjat: Act Global, Limonta, Desso, GreenFields ja Edel Grass. Nimetatud ettevõtted on andnud FIFAle kvaliteedigarantii ning on nõustunud panustama rohkem uuringutesse ja arendusse.
Nõudlus kunstmuru järele on kiiresti kasvanud Kagu-Aasias, eriti Indoneesias ja Tais. Paljud ettevõtted tegelevad oma kaubamärkide arendamisega. Indoneesia on suur riik, kus huvi jalgpalli vastu on aastatega suurenenud, kuid spordialaga tegemiseks napib ruumi. Sellest tulenevalt on indoneeslastel tekkinud suur huvi mini- ja saalijalgpalli vastu.
2011. aasta novembris avaldasid mitmed Inglismaa jalgpalliklubid soovi võtta majanduslikel kaalutlustel taas kasutusele kunstmurukatted.